Ma räägin ühest oma romaani adaptsioonist, mille pealkiri on: "Sobreviviré" (ma jään ellu). See jutustab mitme naise ja mehe lugu, protsessi, mille nad läbisid pärast isiklikku sündmust, mis tähendas järsku ja valulikku muutust nende elus, ning teekonda, mida nad pidid läbima, et leida uuesti iseennast, mõelda elu teistmoodi ja selle tahke koos õnnestumiste ja ebaõnnestumiste, pisarate, naeru ja eufooriaga, kuni nad jõudsid oma täiuseni. Viis, kuidas need võõrad inimesed üksteisega ühendust võtavad, ja nende jagatud kogemused teevad loost elutarkuse, milles on ühendatud draama ja huumor. Nimetan seda naljaga pooleks "eneseabiromaaniks". Loodan, et mind võetakse piisavalt tõsiselt, et saada selle jaoks leping.